Ma armastasin sakslast

Romaan Ma armastasin sakslast on kirjutatud päeviku vormis ning räägib noore eesti mehe ja baltisaksa päritolu naise traagilisest armastusest. Minajutustaja Oskar on vaene ja ühiskonnas madalama positsiooniga üliõpilane, kelle enesehinnang on kõikuv ja mõjutatud seisuslikust taustast. Tema armastus Erika vastu põrkub vastu harjumuspäraseid eelarvamusi ja sisemisi hirme. Loo käigus selgub, et nende suhe on algusest peale määratud ebaõnnestuma, sest Oskar ei suuda vabaneda tunnetest, mida tingivad tema päritolu, majanduslik olukord ja hirm alaväärsuse ees. Tekstis põimuvad armastuse, uhkuse ja häbi motiivid.

Teos ilmus esmakordselt 1935. aastal, 1964. aastal andis selle välja Eesti Riiklik Kirjastus. Lugu peegeldab ajastu sotsiaalseid pingeid, kus eestlaste ja baltisakslaste suhted olid keerulised ning sageli eelarvamustest kantud. Romaan on üks Tammsaare hilisematest töödest, kus keskendutakse eelkõige psühholoogilisele pingele ja tegelaste sisemistele vastuoludele, mitte sündmuste suurele käigule. Läbi Oskari vaate ilmneb, kuidas isiklikud nõrkused ja ühiskondlik surve võivad muuta armastuse hävitavaks jõuks. Lugu on saanud tähelepanu nii oma ajastu peegelduse kui ka universaalse inimliku draama kujutamise poolest.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) oli Eesti proosakirjanduse keskne autor, tuntud oma realistliku ja psühholoogiliselt süvitsi mineva stiili poolest. Tema looming hõlmab nii ulatuslikke ühiskonnaromaane kui ka intiimsemaid psühholoogilisi teoseid. Tammsaare suurimaks tööks peetakse viieosalist romaanisarja Tõde ja õigus, kuid ta kirjutas ka lühemaid romaane ja novelle, kus uuris üksikisiku ja ühiskonna suhet. Ma armastasin sakslast on näide tema oskusest siduda isiklik ja sotsiaalne temaatika üheks tervikuks, tuues esile inimliku nõrkuse ja valikute keerukuse.