Kõrboja peremees

Romaan asetab lugeja Kõrboja ümbrusse, kus peremeheks olemise küsimus põimub maa, töö ja vastutusega. Lugu liigub vaoshoitud stseenide kaudu: kokkulepped ja vaikimised, tagasivaated ning asjalikud toimingud panevad paika, kas majapidamine püsib või laguneb. Jutustaja laseb olukordadel ise rääkida, nii et otsused sünnivad tegudest, mitte loosungitest. Keskne on suhe kodu ja vabaduse vahel: kas inimene saab end teostada vaid siis, kui tal on maa ja kohused, või on teistsugune tee samuti võimalik. Järelsõnas rõhutab Epp Annus, et see on väike lugu, mis ei deklareeri suuri tõdesid; seetõttu jääb esiplaanile igapäevane kaalumine, kuidas elada nii, et endale ja teistele mitte valetada.

Teos näitab, kuidas peremeheks kasvamine tähendab piiri märkimist ja selle eest seismist. Talitused, hooajad ja tööjaotus annavad rütmi, mille sees ilmneb iseloom: lubadus seatakse proovile võla, kuulujutu ja juhuse kaudu. Dialoog on napp, ent tihe; looduskirjeldus ei ehita pidulikkust, vaid mõõdab argipäeva tempot. Korduvad motiivid on taldrik, taluõu, tee metsa ja tagasi – kohad, kus otsus vormub. Lugu püsib inimeste vahel: vastutus nihkub, kui keegi astub sammu tagasi või edasi; leppimine ei tule ühe lausega, vaid mitme väikese teoga. Nii kasvab romaanist arutelu selle üle, mis on õigus ja mis on õiglus, kuidas kogukond hoiab korra nimel korda, kuid jätab ruumi ka teistsugusele valikule, kui see on aus ja põhjendatud.

A. H. Tammsaare on eesti kirjanduse klassik, kelle looming uurib inimese ja olustiku pingevälja: töö ja väärikuse suhet, kohusetunde ning vabaduse piire. Tema proosa kasutab selget lauseehitust, dialoogi ja tähelepanekut, et näidata, kuidas moraalne otsus kasvab välja argisest olukorrast. Autori tuntud romaanisari „Tõde ja õigus” on kujundanud tema maine uurijana, kes seob isikliku vastutuse ja kogukonna ootused. „Kõrboja peremees” asetub samasse lähenemisse teosena, mis paneb lugeja vaatlema väikeste tegude mõõtu ning küsima, millal saab inimesest peremees ja millal jääb ta pelgalt läbikäijaks.