Kõrboja peremees

Võis kella seitsme-kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kontides uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tundnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestuses kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aida otsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohuaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateibail. Laulis lepalind, häälitses puriaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liiga hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulita linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vahest ainult mõne lõõtspilli omaga…