Kõrboja peremees

„Kõrboja peremees“ on A. H. Tammsaare romaan, mis uurib inimese ja maa, üksikisiku ja kogukonna, hinge- ja looduseelu vahelisi seoseid. Teose keskmes on Katku Villu – mees, kes pärast vangistusest vabanemist naaseb kodukanti, kandes endas sügavat sisemist rahutust ja igatsust. Tema teekond ei ole üksnes füüsiline, vaid ka vaimne rännak, mille käigus põimuvad lapsepõlvemälestused, elukogemused ja looduse kohalolu. Villu ei leia endas rahu ega oma kohta muutunud maailmas, kuid loodus – metsad, linnud, aroomid ja hääled – kõneleb temaga otsekui ainsana arusaadaval moel. See vaikne, ent tähenduslik dialoog loodusega on üks teose sügavamaid kihistusi.

Romaan ei kujuta konflikte välise draamana, vaid toob need esile vaoshoitud tundekujundite ja peente loodusvaatluste kaudu. Kõrboja talu, kuhu Villu jõuab, muutub sümboliks nii ühiskondlike kui ka isiklike vastuolude lahendamatusele. Kõrboja Anna, kes esindab töökust, vastutust ja maaga seotud elukorraldust, satub sisemisse konflikti Villu elu- ja maailmatunnetusega. Nende suhe jääb pingeväljaks, kus tõmbumine ja tõrjumine vahelduvad. Romaani emotsionaalne raskuspunkt on Villu sisemaailmas, mis on täis vaikset meeleheidet, igatsust ja katseid leida sidet oma sisemise minaga. Looduse kaudu avaldub sealjuures peaaegu religioosne mõõde, mis tõstab teose üldistusjõu isiklikust üldinimlikuks.

A. H. Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjanduse suurkuju, kelle loomingus ühinevad ühiskondlik kriitilisus, psühholoogiline sügavus ja filosoofiline mõtlemine. „Kõrboja peremees“ ilmus 1922. aastal ja kuulub tema varasemate romaanide hulka, kuid selle temaatiline küpsus, looduslähedus ja eksistentsiaalne mõõde asetavad teose võrdväärselt hilisemate suurteostega. Tammsaare oskus käsitleda inimese sisekonflikte ilma otseste vastusteta ning siduda neid Eesti talurahva elukeskkonna ja kultuurilise taustaga, teeb tema teosed ajas kestvaks ja uuesti tõlgendatavaks.