Kõrboja peremees

A. H. Tammsaare romaan „Kõrboja peremees”, mille kordustrükk ilmus 1967. aastal kirjastuselt Eesti Raamat, kuulub tema loomingu realistlikumasse ja elulisemasse poolde. See ei ole küll osa „Tõde ja õiguse” eeposest, kuid kannab endas sama intensiivset inimpsühholoogia uurimist ja sisemiste vastuolude kujutamist. Teose keskmes on Katku Villu – mees, kes naaseb koju pärast pikki aastaid eemalolekut, et võtta üle Kõrboja talu ja selle tulevik. Kuid tema tagasitulek pole lihtne ega sirgjooneline: tema ootused, mälestused ja sisemine segadus põrkuvad uue tegelikkusega, kus Kõrboja pole enam endine ja inimesed pole need, keda ta kunagi tundis.

Romaan algab sugestiivse ja poeesiaga laetud looduskirjeldusega, mille kaudu Tammsaare avab Villu sisemaailma. Esimeste stseenide loodushäälte kaudu ärkab temas unustatud igatsus ja elu püüab uuesti juurduda. Kuid seda vaikset lummust saadab alateadlik pingestatus – Villu otsib midagi enamat kui talu, ta otsib oma kohta maailmas, lepitust iseendaga ja sidet teiste inimestega. Eriline suhe tekib Kõrboja Annaga – naisega, kelles Villu näeb korraga nii vastandit kui sarnast hinge. Nende suhe ei kulge armastuse tavapärasesse mustrisse, vaid saab pigem sisemise heitluse ja traagilise vastuolu kandjaks.

Tammsaare (1878–1940) on selles teoses keskendunud inimese sisemiste vastuolude ja looduse vahelise vaikse dialoogi kujutamisele. „Kõrboja peremees” on psühholoogiline romaan, kus pealtnäha lihtsa taluelu taustal hargneb lahti mitmekihiline eksistentsiaalne otsing. Teos peegeldab ka Tammsaare huvi looduse ja inimese sümbioosi vastu – mitte üksnes visuaalses plaanis, vaid ka tunnetuslikult. See on teos, mis sobitub tema muu loomingu kõrvale mitte eepilise ulatuse, vaid poeetilise täpsuse ja vaimse sügavuse tõttu.