Kaks paari ja üksainus. Ning teised jutustused

Kriipseldused Läänemaalt.
"Taidi-Laidi, eks sa mine täna ometi kiriku või surnuaiale, õpetaja ütleb ise jutlust; kes teab, millal ta jälle siia tuleb,” ütles Laia eit uksest õue astudes vanamehele, kes paljajalu. katkine pintsak seljas, murul istus.
"Seda ma isegi arvasin, aga pole midagi jalga panna. Mõtlesin korra, läheks õige surnuaida, sinna lastakse ehk ka paljajalugi vastas vanarnees pead üles tõstes ja eide poole vaadates.
"Ei sa siis taha ühtigi tulla, me Juuliga läheme küll: ei tea millal jälle õpetajat näha saab. Sa ehk oled kodus, vaatad laste järele,” rääkis eit ja astus maja varjust välja päikese paistele, kus tema lahtine, kirju sitsijakk veel silmipimestavamalt kiirgas.
"Eks ma vaata, ega mul muudki ametit ole,” vastas Taidi-Laidi.
Kirikulised sammusid õueväravast välja, lapsedkogusid murul istuva vanamehe ümber.
Päike kõrvetab; tuul kohiseb lähedal kuusemetsas, kust mõni üksik kask ja sanglepp välja vahib.
Laia eit on viie-päeva-koha perenaine ehk, nagu teised ütlevad, - moonaka naine. Mees teeb tal viis päeva nädalas mõisa ja selle eest võivad nad mõisa majas elada ning saavad pealegi kolm, neli vakamaad põldu ühes tüki heinamaaga.