Juudit. Näidend 4. vaatuses

Anton Hansen Tammsaare näidend „Juudit” on neljavaatuseline draama, mille keskmes on Piibli ainestikul põhinev lugu juudi lesknaisest, kes päästab oma rahva, tappes vaenlase väepealiku Holofernesi. Tammsaare käsitlus erineb oluliselt näiteks saksa näitekirjaniku Friedrich Hebbeli tõlgendusest – eesti autor püüab sügavamalt ja usutavamalt avada Juuditi sisemisi vastuolusid ning eetilist dilemmat. Tegelaskujude kaudu käsitletakse võimu ja ohvri, kire ja kohuse, vaimu ja liha igavikulisi pingeid. Teose tegevus areneb väljendusrikkalt üles ehitatud dialoogide kaudu, milles põimuvad ajastule iseloomulikud religioossed ja moraalsed küsimused.

Näidendi kirjutamise aluseks oli Tammsaare põhjalik süvenemine nii Piibli tekstidesse kui ka vastava ajastu ajalukku. Ta ei rahuldunud olemasolevate tõlgendustega, vaid lõi iseseisva kujutluspildi ajastu olustikust ja vaimsest atmosfäärist. Juuditi kuju ei ole siin lihtsalt vapper kangelanna, vaid psühholoogiliselt mitmetahuline naine, kelle teguviisi saadavad sisemised heitlused ja vastuolud. Näidendis ei domineeri välised sündmused, vaid inimhinge traagika ja eetiline valik, mis peab sündima vägivalla ja truuduse piiril. See muudab teose sisult mitmekihiliseks ja mõtlemapanevaks ka väljaspool ajaloolis-piibellikku konteksti.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on üks olulisemaid eesti kirjandusklassikuid. Tuntumana romaanisarja „Tõde ja õigus” autorina on tema loomingus kesksel kohal inimese ja ühiskonna, moraali ja ideede vastuolud. Näidend „Juudit” kuulub tema varasemasse perioodi ja näitab, kuidas Tammsaare juba noore autorina katsetas süvapsühholoogilise draama vormis suuremate ideede väljendamist. Kuigi tema peamine väljendusvahend jäi proosaks, peegeldub „Juuditis” sama vaimne sügavus ja eetiline pingestatus, mis iseloomustab kogu tema loomingut.