Juudit. Kuningal on külm

„Juudit. Kuningal on külm” koondab A. H. Tammsaare kaks näidendit, mis kuuluvad eesti draamakirjanduse klassikasse. „Juudit” on Tammsaare esimene lavateos, mille ta avaldas 1921. aastal ja viimistletud kujul uuesti 1936. aastal. Näidend põhineb piibliloole, tuues esile igavikulised teemad – armastus, reetmine, võim ja ohverdamine. „Juudit” ei ole vaid ajalooline draama, vaid ka filosoofiline arutlus inimese moraalist ja sisemisest võitlusest. „Kuningal on külm”, mis ilmus esmakordselt samuti 1936. aastal, on sümbolistlik lavalugu, kus võimu ja surelikkuse teema põimuvad allegooriliseks mõtiskluseks inimese kohast ajaloos ja ühiskonnas.

„Juudit” on aastakümnete jooksul leidnud pidevalt tee Eesti teatrilavale, pakkudes eri põlvkondadele lavastajatele ja näitlejatele võimalust tõlgendada Tammsaare teksti oma ajastu võtmes. Näidendi mõju seisneb selle mitmekihilisuses – see on korraga nii ajalooline jutustus kui ka universaalne lugu inimlikust kirgede ja kohustuste konfliktist. „Kuningal on külm” erineb oma poeetilise ja sümbolistliku vormiga, olles pigem mõistulugu, kus valitseja kuju kaudu arutletakse võimu, vastutuse ja paratamatuse üle. Ka see teos on leidnud tõlgendusi eesti teatrites, tõestades oma aktuaalsust ja paindlikkust eri aegadel.

A. H. Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjanduse suurkuju, kelle loomingusse kuuluvad nii romaanid kui ka näidendid. Tuntuim on tema viieosaline romaanitsükkel „Tõde ja õigus”, kuid ka näidendite kaudu avanes kirjaniku filosoofiline ja ühiskonnakriitiline vaade. Tammsaare lavateosed näitavad tema võimet ühendada piiblilugu, ajaloolist ainet ja sümboolikat, pakkudes samal ajal teravapilgulist käsitlust inimeseks olemise põhiküsimustest. „Juudit” ja „Kuningal on külm” ongi jäänud eesti teatriajalukku kui kaks olulist verstaposti, mis avavad Tammsaare loomingut lavakunsti vaatenurgast.