Jutustused. Lühiproosa 1900-1907

„Jutustused. Lühiproosa 1900–1907“ koondab A. H. Tammsaare varasemad novellid ja jutustused, mis loovad väärtusliku sissevaate tema kui kirjaniku kujunemisprotsessi ning varajasse maailmatunnetusse. Kogumik sisaldab lühivorme, mis avaldati algselt eri ajakirjades ja ajalehtedes ning milles on tuntav nii realismi kui ka sümbolismi mõjutusi. Need tekstid käsitlevad sageli vaimseid ja moraalseid konflikte, üksikisiku suhet ühiskonna ning loodusega, aga ka inimpsüühika tumedamaid kihte. Tammsaare käsitleb elu nii tõsimeelse kui iroonilise pilguga, sageli vaheldumisi, ning tema novellides on kesksel kohal küsimused süüst, valikust ja õiglusest.

Perioodi 1900–1907 proosa iseloomustab Tammsaare keeleline täpsus, detailitäpne olustikukujutus ja psühholoogiline süvenemine. Paljud jutustused kujutavad vaeseid ja harimatuid inimesi, kelle ellu toovad murrangu kas isiklik läbielamine või ühiskondlik surve. Üldine meeleolu on sageli tume või surutud, kuid selle sees helisevad üksikisiku väärikuse ja vaikiva vastupanu motiivid. Looduse kujundid, vaikivad maastikud ja töine rutiin loovad tausta, millel inimese eksistents omandab üldistusjõu. Mõnes loos ilmnevad ka esimesed märgid hilisemast Tammsaarest – karakterite sisemonoloogid, allegooriline kihistus ning huvi eetiliste dilemmade vastu.

A. H. Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjanduse üks tähtsamaid autoreid, tuntud eeskätt oma romaanitsükli „Tõde ja õigus“ kaudu. Tema varane lühiproosa on sageli jäänud mahukamate teoste varju, kuid just selles peitub Tammsaare ideeline ja stiililine alguspunkt. „Jutustused. Lühiproosa 1900–1907“ on oluline kogu, mis võimaldab jälgida kirjaniku arengut noorest novellistist küpsesse romaanikirjanikku. Samal ajal seisavad need lood iseseisva väärtusega kirjandusteostena, milles on juba olemas Tammsaare jaoks iseloomulik sisemine pinge, eksistentsiaalne kahtlus ja täpne keelekasutus.