Jutustused. Lühiproosa 1900-1907

Kogumik „Jutustused. Lühiproosa 1900–1907” koondab A. H. Tammsaare varase loominguperioodi lühivormid, mis peegeldavad tema kujunemist kirjanikuna ning annavad edasi 20. sajandi alguse Eesti ühiskonna meeleolusid. Need jutustused ilmusid esialgu eri ajalehtedes ja ajakirjades ning kajastavad nii noore autori kirjanduslikke katsetusi kui ka tema järjest süvenevat huvi inimese sisemaailma ja sotsiaalsete vastuolude vastu. Mitmetes lugudes põimuvad naturalistlikud kirjeldused, psühholoogiline täpsus ja sotsiaalne kriitika, mis viitavad juba Tammsaare hilisema loomingu kesksetele teemadele.

Jutustused käsitlevad sageli maal elavate inimeste raskusi, perekondlikke pingeid, vaimset ängi ja üksindust. Tegelased on sageli vaesed või harimatud, ent nende sisemaailm on keeruline ja täis vaikset traagikat. Tammsaare huvitub üksikisiku moraalsetest valikutest ning kujutab neid realistlikus, vahel isegi halastamatus valguses. Kogumiku jutud, nagu „Soo” ja „Nooruse unenägu”, viitavad nii modernismi mõjudele kui ka sügavale sotsiaalsele tundlikkusele. Stiililt on need tekstid esialgu toored, ent juba isikupärase ilmega, kus keeleline täpsus ja atmosfääri loomine viitavad Tammsaare tulevasele meisterlikkusele.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjanduse üks keskseid autoreid, kelle looming hõlmab romaane, novelle, esseid ja tõlkeid. Tema tuntuim teos on viieosaline romaanitsükkel „Tõde ja õigus”, kuid juba varajane lühiproosa näitab tema huvi inimese sisemaailma, ühiskondlike pingete ja keelekasutuse vastu. Tammsaare õppis Tartu Ülikoolis ja töötas ajakirjanikuna, enne kui pühendus täielikult kirjandusele. Kogumik „Jutustused” on väärtuslik sissevaade tema arenguteesse ja Eesti proosa kujunemisse 20. sajandi algul.