Jutustused (1907-1910)

„Jutustused (1907–1910)“ koondab A. H. Tammsaare loomingulise arengu järgmise etapi, mil tema lühiproosa saab sisult ja vormilt üha teadlikumaks ning filosoofiliselt süvenenumaks. Selle perioodi novellides ja jutustustes on tunda nii Tammsaare maailmavaatelise hoiakute selginemist kui ka tema püsivate temaatiliste keskpunktide – süü, vastutuse, inimese ja jumala suhte – laienemist ja süvendamist. Teose lood ei keskendu enam ainult olustikulisele vaatlusele või individuaalsetele saatustele, vaid püüavad mõtestada üldinimlikke seisundeid ja eetilisi dilemmasid, sageli sümbolistlike või allegooriliste võtete kaudu.

Perioodi jutustustele on iseloomulik Tammsaare katsetav vorm – dialoogid muutuvad intensiivsemaks, sisekaemus sügavamaks ning tegelased enamasti universaalsemateks tüüpideks kui üksikjuhtumiteks. Paljudes lugudes kerkivad esile küsimused mõtte ja uskumise vahelisest pingest, elu ja surma tähendusest, inimese moraalsest vabadusest ja selle piirest. Tuntuimate seas võib esile tuua jutustused „Pikad sammud“ ja „Poiss ja liblik“, milles Tammsaare ühendab poeetilise kujundi ja filosoofilise arutluse viisil, mis sai iseloomulikuks kogu tema küpsemale loomingule. Isegi kui tegevus toimub lihtsas olustikus – talus, külas või väikekodanlikus keskkonnas –, suunab autor lugeja tähelepanu igavikulistele küsimustele.

A. H. Tammsaare loominguline kujunemine 1907–1910 peegeldab tema intellektuaalset avardumist ja süvenemist elu metafüüsilisse mõõtmesse. Need jutustused, mis ilmusid varem perioodikas ja hiljem koondati Eesti Raamatu väljaandel ilmunud kogumikku, on oluline vaheaste tema teel „Tõe ja õiguse“ suure romaanitsükli poole. Kui varasemas lühiproosas domineerisid realistlikud olustikupildid ja psühholoogiline vaade, siis siin lisanduvad sügavalt eksistentsiaalsed ja religioossed kihistused. Kogumik „Jutustused (1907–1910)“ annab hea võimaluse mõista Tammsaare kui mõtleja, stilisti ja sügavama üldistuse meistri arenemist 20. sajandi alguse eesti kirjanduse kontekstis.