Jutustused 1. osa

A. H. Tammsaare „Jutustused“ esimene osa koondab mitmeid varasema loomingu näiteid, mille kaudu saab jälgida kirjaniku kujunemisteed ning tema hilisemates teostes ilmnevate teemade esiletõusu. Kogumik sisaldab peamiselt 1900. aastate alguses ja 1910. aastatel kirjutatud novelle ja lühemaid jutustusi, milles on tunda noore autori katsetusi erinevate vormide ja probleemikäsitlustega. Lugeja ees avanevad lihtsad, ent tiheda tähendusega lood, mis käsitlevad inimeste argipäeva, hingelist võitlust, vaesust ja ebaõiglust, sageli realistliku, kohati naturalistliku stiiliga.

Paljud jutustused on seotud maaelu ja selle muutumisega, ent neis on tunda ka laiemat sotsiaalset vaadet. Tegelased on sageli marginaalses olukorras, otsides väljapääsu kitsastest oludest või sisemisest vastuolust. Tammsaare kujutab elu toorest ausust: inimestevahelisi pingeid, vaikivat lootusetust, aga ka haruldasi mõistmise ja leppimise hetki. Temale omaselt ei paku need lood lihtsaid moraalseid järeldusi, vaid jätavad palju tõlgendusruumi. Mõnes jutus võib märgata allegoorilist laadi, teistes selgelt dokumentaalset vaadet ühiskonnale, mille keskel inimene püüab jääda iseendaks.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjanduse suurkuju, kelle loomingu tipp on viieosaline romaanitsükkel „Tõde ja õigus“. Tema varasemad jutustused, mis on kogutud ka sellesse väljaandesse, peegeldavad hilisema loomingu algeid – eetiliste dilemmade lahtiharutamist, inimhinge sügavamat analüüsi ja keelelist täpsust. 1959. aastal ilmunud „Jutustused“ toovad esile autori esimesed kirjanduslikud otsingud, olles väärtuslikud mitte ainult oma sisulise kaalu, vaid ka Tammsaare loometeekonna mõistmise seisukohalt.