Elu ja armastus

A. H. Tammsaare romaan „Elu ja armastus“ on psühholoogiline uurimus armastusest, selle ilmingutest ja tagajärgedest kahe noore inimese – Irma ja Rudolfi – suhte kaudu. Teose keskmes on nende armastuslugu, mille areng kulgeb algsest idealismist läbi kahtluste ja pettumuste kuni jaheda analüüsini. Tammsaare ei paku lihtsaid vastuseid, vaid vaatleb armastust kui keerulist ja muutlikku nähtust, mille juures mängivad rolli nii isiksuseomadused kui ühiskondlikud ootused. Autor keskendub armastuse psühholoogiale – mida inimene armastab, miks ta armastab, mida ootab ja kuidas reageerib, kui ootused purunevad. Tegu ei ole sentimentaalse looga, vaid pigem eksistentsiaalse sisekaemusega inimsuhete teemal.

Romaani nimetab kaasaegne kriitika „armastuse evangeeliumiks“, sest see koondab Tammsaare loomingus korduvaid armastuse ja abielu motiive eriti kontsentreeritud kujul. Kirjanik läheneb mees–naine suhtele sama põhjalikult ja ausalt, nagu ta käsitles inimese ja jumala, inimese ja ühiskonna või inimese ja iseenda suhteid oma teistes teostes. „Elu ja armastus“ ei romantiseeri suhet, vaid näitab selle võbelust ja habrast tasakaalu, tuues esile tunde ja mõistuse, iha ja eetika, ihad ja vastutuse vahelised pinged. Armastus ei ole siin pelgalt tunne, vaid ka käitumine, otsus ja tihti ka eneseületus või –eitus.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on üks olulisemaid eesti kirjanikke, kelle looming katab laia temaatilise spektri alates realistlikust taluelust kuni sügavate filosoofiliste probleemideni. Teda tuntakse eelkõige viieköitelise suurromaani „Tõde ja õigus“ autorina, kuid ta kirjutas ka novelle, publitsistikat ning mitmeid väiksemaid romaane, millest „Elu ja armastus“ kuulub hilisemasse loomeperioodi. Tammsaare stiili iseloomustab terav psühholoogiline tunnetus, dialoogikesksus ning mõtteline tihedus. Tema käsitlus armastusest on intellektuaalne, vahel irooniline, kuid alati aus ja läbinägelik – just see teeb „Elu ja armastusest“ erilise teose ka tema kogu loomingulises pärandis.