8+8. Eesti ja Soome luulet 1. osa

Kogumik „8+8. Eesti ja Soome luulet 1. osa” seab kõrvuti kaks naaberkeelt ja -kultuuri ning teeb nähtavaks nende vahelise kõneluse. Teos kujundab lihtsa raami: valikus on kaheksa häält Eestist ja kaheksa häält Soomest ning number kaheksa viitab ühtaegu paarilisele ja lõpmatule liikumisele. Raamat pakub lugejale teekonna, kus luuletus vahetab vaatenurka rütmiga, mis kord põrkab, kord põimub. Tekstid loevad üksteist üle: motiivid rändavad linnast mere äärde, tagasivaatest tänasesse, sotsiaalsest märkusest intiimse tähelepanekuni. Kogu ei püüa teha järeldust, vaid katsetab kooseksisteerimist: üks hääl seab teisele peegli, mille ees on võimalik märgata nii keelelist sugulust kui ka vormi, tempo ja kujundi erinevust. Selline paigutus teeb valikust tööriista aruteluks, esinemiseks või tunnitööks, kus tekst on alus ja võrdlus toob esile piirjooned.

Valikkogu rütm ehitub jaotusele, mis laseb lugejal liikuda lehekülg lehekülje järel ilma käsiraamatuta. Luuletus annab signaali, järgmine vastab, kolmas õhendab. Mõned tekstid hoiavad kõnet suunalise jutuna, teised eelistavad tihendust ja vaikust, kolmandad lasevad pildil kanda. Vormid vahelduvad, ent lugeja saab tugipunkti korduva teemade ringi kaudu: argipäev, suhe, mälu, ruum ja keel. Selline rütm toetab sirvijat ja süvenejat ühtviisi, sest kogu ei nõua lineaarsust. Teos sobib nii ettelugemiseks kui ka üksikult võetavateks lugemispesadeks, kus sama motiiv saab teise keele all uue kõla. Kogumiku väärtus on nähtavaks tegemine: kahe välja vahel tekib ruum, kus lugeja tajub, kuidas lähedus ei tähenda samasust ning erinevus ei lükka dialoogi katki.

Eesti poolelt on esindatud Kalju Kruusa, Mihkel Kaevats, Aapo Ilves, Jürgen Rooste, Eeva Park, Triin Soomets, Doris Kareva ja Kätlin Kaldmaa; Soome poolelt Juha Kulmala, Claes Anderson, Kalle Niinikangas, Esa Hirvonen, Katariina Vuorinen, Riina Katajavuori, Vilja Tuulia Huotarinen ja Susanne Ringell. Kooslus tõstab esile mitme põlvkonna hääled ja erinevad kirjutamisviisid ning lubab lugeda neid mitte eraldi plokkidena, vaid vastastikku peegeldustena. Lugeja saab liikuda nimesiltidest mööda ja keskenduda ridadele, kus kõneleb rütm, paus, kujund ja pind, millelt teos ehitab oma kaheharulise silla.