45 aastat eesti kulturismi

Kogumik “45 aastat eesti kulturismi” annab tervikpildi jõusaalispordi teekonnast Eestis alates esimestest katsetest kuni organiseeritud võistluseni. Teos seob üheks looks varasemad käsikirjalised ülevaated ja hilisemad täiendused, et näidata, kuidas algatus kujunes üksiklaboritest klubivõrgustikuks. Käsitlus algab alguspunktist, mil kulturismi metoodikat järgiti peamiselt Tartus ja Tallinnas ning harrastajad tulid teistelt spordialadelt. Raamat selgitab, kuidas treeningvahendid, kavad ja hindamiskriteeriumid said oma koha, kuidas toimus suhtlus rahvusvaheliste organisatsioonidega ning millal tekkis vajadus erialaliidu, võistluskalendri ja kohtunike süsteemi järele. Lugu jälgib ka terminoloogia kujunemist ning avaliku hoiakumuutuse samme: skeptilisest kõrvalharrastusest saab nähtus, millel on oma reeglid, formaat ja järelkasv.

Teos avab verstapostid ja teetähised: võistlused, mille ümber koondus kogukond; treenerid ja korraldajad, kes lõid püsivad rutiinid; klubid ja saalid, mis kujundasid kohaliku treeningkultuuri. Käsitlus toob esile, kuidas muutus osalus – meeste kõrvale tuli naiste võistlusspordiga seotud programm – ning kuidas laienes maakaart kümnete saalideni. Autorid kirjeldavad viisi, kuidas varasem ülevaade koondati ja täiustati, lisades uue materjali perioodist, mil alal kujunes edulugu: tulemused paranesid, rahvusvaheline nähtavus kasvas ning koostöö fotograafide, korraldajate ja treeneritega andis harrastusele uue tempo. Raamat töötab kronoloogilise skeemi ja portreelõikude ühenduses: nimed, võistluspaigad, tulemused, fotode taust, reeglimuudatused ning treeningutehnika märksõnad. Nii tekib lugejal ülevaade, kuidas eriala korraldus, keelekasutus ja treeningpraktika arenesid samm-sammult ühtseks süsteemiks.

Kogumiku keskmes on kaks autorit: Mati Õun ja Indrek Otsus. Õun oli kohal sünniloos ja pani varasema ülevaate alusmaterjali; Otsus lisas hilisemad peatükid ning sidus need praktikust tulenevate selgitustega. Raamat näitab, kuidas isiklik kogemus, arhiivid, võistlusprotokollid ja meediakajastus annavad koondpildi, mis sobib nii mäluraamatuks kui teejuhiks. Fookus püsib faktidel: nimed ja kuupäevad, klubid ja tulemused, reeglid ja formaadid. Teos ei juhi lugejat reklaamlike väidetega, vaid jätab tööle andmestiku: kes astus lavale, millal muutus kategooria, kuidas täpsustus hindamine, mille najal kujunes kogukond ja mis pani selle püsima. Nii saab lugeja kätte korrastatud kroonika, mille abil mõista, kuidas üks väike algatus kasvas laia levikuga spordikultuuriks.