20 šrifti kultuuritöötajale

Väljaanne „20 šrifti kultuuritöötajale” ilmus 1964. aastal Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ja Rahvaloomingu Maja väljaandena. Tegemist oli metoodilise abimaterjaliga, mille eesmärk oli pakkuda kultuuritöötajatele valmis kirjatüüpe plakatite, kuulutuste ja muude trükiste tarbeks. Raamatus toodi esile erinevad šriftivariandid, mis olid mõeldud kasutamiseks eelkõige rahvamajades, kultuurikeskustes ja harrastuskollektiivide tegevuse toetamisel. Publikatsioonil oli selgelt praktiline otstarve, aidates ühtlustada ja korrastada kujunduslikku väljundit kultuuritöö igapäevastes vajadustes.

Teos sisaldas 20 erinevat šrifti, mis esitati näidistena ning olid kohandatud käsitsi joonistamiseks või šabloonide järgi kasutamiseks. Sellised väljaanded olid Nõukogude perioodil levinud, kuna trükikodadele ja kultuurimajadele sooviti pakkuda standardiseeritud vahendeid visuaalse ühtsuse tagamiseks. Raamat ei olnud pelgalt esteetiline valikute kogum, vaid ühtlasi ka töövahend, mis toetas kampaaniate, ürituste ja pidulike teadete kujundamist. Tänapäeval on seda tüüpi publikatsioonid ühtlasi ajaloolised allikad, mis annavad ülevaate toonase graafilise disaini ja kultuurikorralduse praktikatest.

Väljaande koostajaks ja kujundajaks oli Ago Kivi, kes tegeles graafilise materjali ettevalmistamisega. Tema ülesanne oli esitada šrifte süsteemselt ja arusaadaval kujul, et kultuuritöötajad saaksid neid kohapeal kiiresti rakendada. Nimi on seotud mitmete tollaste visuaalseid abimaterjale koondavate trükistega, mis olid suunatud praktilisele kasutamisele ja mille mõju väljendus kultuuriasutuste argises tööpildis. Raamat jääb seega huvitavaks näiteks ajast, mil kirjatüübid olid käsitööndusliku iseloomuga ja neid vahendasid ametlikult levitatud metoodilised kogumikud.