Rootsi ratsanik

Mõned nädalad pärast isa lahkumist Rootsi väkke äratas väikese Maria Christine öösel koputus vastu aknaluuki. Algul mõtles ta, et seal on Herodes, üks muinasjutu- või kummitustekuningas , keda ta öösiti sageli oli kartnud. Kuid see oli hoopis tema isa, Rootsi ratsanik. Laps ei imestanud, sest ta teadis, et kuue sisse peidetud sool ja muld sunnivad isa tema juurde tagasi tulema.
Sosistatud küsimused, vaiksed õrnad sõnad lendasid nende vahel edasi-tagasi. Siis vaikisid mõlemad. Isa hoidis tütre nägu oma käte vahel. Too nuttis jällenägemisrõõmust ja veidi hiljem sellepärast, et isa pidi taas lahkuma.
Vaevalt veerandtunni jagu said nad koos olla, siis Rootsi ratsanik kadus.
Ta tuli tagasi, ent alati ainult öösiti. Mõnikord ärkas Maria Christine enne, kui isa aknaluugile koputas. Mõnikord juhtus, et ta tuli kahel ööl järjestikku, kuid siis möödus jälle kolm, neli või viis ööd, ilma et isa oleks end näidanud, ja kunagi ei jäänud ta kauemaks kui veerandtunniks.
Rootsi ratsaniku öised külaskäigud kestsid mitu kuud. Miks väike Maria Christine neist mitte kellelegi, isegi emale, ei rääkinud, seda ei osanud ta hiljem enam seletada. Võimalik, et isa käskis tal asjast vaikida. Samuti võis ta karta, et teda ei usuta ja võib-olla isegi välja naerdakse ning tema öiseid seiklusi peetakse unenägude- või unistustemaailmaks.