Elu varjatud rõõmud. Uus viis möödunu meenutamiseks…

Teose "Elu varjatud rõõmud" keskmes on küsimus sellest, kuidas inimene mõtestab oma argipäeva, suhteid ja isiklikku ajalugu. Theodore Zeldin ei esita vastuseid ega loo terviklikku süsteemi, vaid suunab tähelepanu elu üksikasjadele, mis sageli jäävad märkamatuks. Raamatu ülesehitus ei järgi lineaarset jutustust, vaid pakub iseseisvaid mõtisklusi, mille kaudu autor kutsub lugejat järele mõtlema oma kogemuste, soovide ja arusaamade üle. Iga peatükk avab ühe vaatenurga, mille kaudu elu eri tahke uuesti läbi kaaluda. See ei ole mälestusteraamat ega filosoofiline traktaat kitsas mõttes, vaid pigem katse joonistada välja võimalusi, kuidas inimene saab minevikku meenutada ilma igatsuse või kibeduseta ning tulevikku vaadata ilma lootuse või illusioonita.

Zeldini lähenemine põhineb inimeste vaheliste vestluste, tähelepanekute ja ajalooliste näidete läbipõimimisel. Ta ei tõsta esile suurkujusid ega keskendu suursündmustele, vaid peab oluliseks vaikseid hetki ja näiliselt tühiseid valikuid. Läbi erinevate elulugude ja kultuuriliste kontekstide moodustub mosaiik, milles inimene ei ole ainult oma eluloo peategelane, vaid ka kuulaja, kõneleja ja vahel ka vaataja. Lugeja ülesanne ei ole mitte tuvastada tõde, vaid proovida iseendale lähemale jõuda, otsides varjatud tähendusi harjumuspärastes olukordades. Raamat ei paku juhiseid ega lubadusi, vaid loob ruumi, kus võib peatuda ja kuulata, mida elu ise ütleb, kui seda ei ürita kogu aeg juhtida.