Jutuvestja

Jodi Picoult’ „Jutuvestja“ käsitleb moraalse vastutuse, mälu ja andestamise teemasid läbi mitme põlvkonna ja eri ajajärkude. Loo keskmes on noor naine, kes elab vaikselt, hoides end eemal avalikust suhtlusest, kuni tema ellu astub eakas mees, kes palub temalt midagi, mida ükski palve ei tohiks sisaldada – andestust teo eest, mille ta on toime pannud aastakümneid tagasi. Nende vestlused käivitavad ahela, mis viib peategelase tagasi oma perekonna ajalukku, eriti vanaema ellujäämiskogemusse Teise maailmasõja aegses koonduslaagris. Jutuvestmine muutub siinkohal mitte üksnes meenutamise, vaid ka tähenduse kujundamise viisiks.

Romaani ülesehitus on kihiline. Kaasaegsed sündmused põimuvad minevikuga ning dokumentaalsed jutustused vahelduvad väljamõeldud lugudega, mis on osa tegelaste viisist oma valu ja kaotustega toime tulla. Sõjaaja meenutused ei ole ainult ajalooline tagasivaade, vaid aktiivne osa olevikust, kujundades moraalseid dilemmasid, millele ei ole üheselt õigeid vastuseid. Lugeja seisab valikute ees koos tegelastega, kelle motiivid ei pruugi olla lõpuni selged, kuid kelle teod mõjutavad pikalt teiste elusid. Mälestused ja vaikus, rääkimine ja vaikimine on selles loos vastandlikud jõud, mille vahel tuleb teha raskeid otsuseid.

„Jutuvestja“ ei esita otsust ega lõpplahendust, vaid avab protsessi, milles inimene püüab leida viisi, kuidas elada edasi teadmisega, et minevik ei kao, vaid on alati kohal – erinevates lugudes, mida inimesed räägivad või rääkimata jätavad. Picoult uurib, kuidas lugu võib toimida vahendina leppimiseks, aga ka tõe varjamiseks. Küsimus ei ole ainult selles, mida inimene suudab andestada, vaid ka selles, millal ja kelle nimel tal on õigus seda teha.