Vihurimäe

1801. Jõudsin nüüdsama tagasi külaskäigult oma peremehe, üksildase naabri juurest, kellega mul veel
omajagu tegemist tuleb teha. See on tõesti ilus maanurk! Ma ei usu, et leiaksin tervel Inglismaal paika,
mis oleks nii täielikult eemal seltskonnakärast. Tõeline paradiis inimestevihkajale, ning mr. Heatheliff ja mina moodustame just sobiva paari selle üksinduse jagamiseks. Tore mees! Ta ei kujutanud ette, missugust soojust ma tema vastu tundsin, märgates tema tumedaid silmi nii umbusklikult kulmude alla tõmbuvat, kui ma sinna ratsutasin, ja sõrmi valvsa otsustavusega veel sügavamalt vesti alt varju otsivat, kui ma oma nime teatasin.
"Mr. Heatheliff," laususin ma.
Vastuseks oli noogutus.